Muumipatrull

Välja minek on üks suur ettevõtmine, eriti veel, kui sa pole päris kindel kuhu sa lähed. Meestel on lihtne..vahet ei ole mis värvi või pildiga t-särgi sa teksadele peale tõmbad. Naistel päris nii lihtsalt ei käi. Isegi kui kellegile külla lähed pead arvestama sellega, et õhtu võib võtta hoopis teise pöörde ja sa mingil hetkel oled sunnitud kusagile kluppi minema. Erinevate outfittide proovimine võib samas ka üsna fun olla, kui sul on pudel veini.

Igatahes jah. Üsna keeruline lugu. 

Eile käisin Henri uut korterit üle vaatamas. Plaan oli küll Teelega õhtul võib olla kusagile edasi minna, kuid ta otsustas alt äa hüpata. Ei süüdista teda, olin isegi väga väsinud reede õhtust. Jäin siis sinna. Henri leidis vanad miilitsa aegsed käerauad ja tegi mingisuguseid Ju-Jutsu võtteid. Ühesõnaga fun oli. 

Aga hommik on siiski õhtust targem (kui kell 12 pääval saab hommikuks nimetada). Henri tegi meile pannkooke ja kakaod. Tõeline pühapäeva hommik. Väga maitsev!

Pannkooke süües sirvisin lehte ja leidsin maailma armsaima kassi (no minu Bitit ei ületa küll ükski kass) pildi. 

Koju jõudes sa avastad, et kodu on ikka kõigeparem koht ja miks keegi üldse tahab ööseks ära jääda? Oma voodi on ju kõige parem. Oma tekk ja oma padi on maailma parimad. Ja oma hommikumantel.